Musta Täku Tall

Kui nüüd selle päeva kohta kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et minu hjuumanid otsustasid teha matka Aegviidult Jänedale. Vadistasid rõõmsalt midagi presidendi raja kohta, mida ei tohtivat mingil juhul vahele jätta. Võta sa kinni nüüd… Minu hinnang kogu ettevõtmisele on see, et midagi hullemat oleks olnud raske ette kujutada: tavaliselt on vähemalt metsas jalgealune kindel, maa ei libise kuhugi ja saab mõnusalt lipata. Aga seekord!! Mitte ühtegi sammu ilma, et maa oleks jalge alt minema vupsanud! Ega hjuumanitel kergem olnud. Aitasime üksteist. Nemad mind mäest üles ja mina neid mäest alla. Jänedale jõudes olin omadega nii läbi, et valmis isegi paljale põrandale pikale heitma, kui see kusagil leidunud oleks. No hjuumanid arvasid, et läheme siis ühte majja, mida nad Musta Täku Talliks nimetasid (huuh, lõpuks ometi! Oli ka aeg!) ja kinnitame veidi väga hõredaks läinud kehasid. Uksel tekkis aga segadus sildiga. Õigemini siis märgiga, et hundid ei ole lubatud. Avaldasin küll selles asjas oma arvamust ja selle järgi oleks me võinud edasi minna (ma olen auväärt Whippet lõppude-lõpuks!) aga kus siis nemad! Ikka oli vaja küsima minna, et kas MINA tõesti ei või siseneda! Solvav. Muidugi lasti mind tuppa. Viskasin end kohe hjuumanite jopele puhkama. Selliste segaduste vältimiseks oleks mul Musta Täku Tallile väike soovitus;) – küsige endale uksele silt „Hästi kasvatatud koerad teretulnud”. Muidugi võin selle Teile järgmisel korral ka ise kaasa tuua. Sest ruumi on teil palju, kõik koerad mahuksid ilma teisi omasuguseid häirimata koos oma hjuumanitega kenasti ära. Mulle tundub, et me tuleme veel, sest minu hjuumanitele toit maitses. Nad küll sõid kiirusega, mida ma seni veel näinud ei ole ja rääkisid mingist rongist (mis see veel on..?) ja minu mõnus pikutamine jäi seekord üsna lühikeseks.